The gorilla remains*

Poisid ja tüdrukud, Wimbledon on selleks korraks jälle läbi. Roger võitis. Kohe, kui ma Andy pärast kurvastamise lõpetan, olen väga rõõmus. Sest kui ma poleks nii väga Andy võitu tahtnud, oleks Rogeri võit ju buenissimo. Ongi tegelikult. Lisaks sellele, et ta lõpetas oma umbes kahe ja poole aasta pikkuse slämmivõidu põua, tähendab võit ka mitmeid muid asju:

• rekordiline 17. suure slämmi turniiri võit (eelmine rekord oli ka tema enda käes)
• 7. Wimbledoni võit (meestest on sama palju veel ainult Pete Samprasel)
• homsest on ta taas maailma edetabeli 1.kohal - see on tal kokku 287. nädal esikohal olla, mis, loomulikult, on jällegi uus rekord (senine 286 nädala rekord kuulus talle endale ja Samprasele)

Wimbledon on ilus. Londoni olümpia tenniseturniir algab seal juba 28.juulil.

Tänase päeva puhul on luulenurgas kõigi tennisistide lemmikluuletus.

Mis Andysse puutub, siis mulle tundub, et see on nagu vallalistest inimestest rääkivad sarjad: kui peategelane kaaslase leiaks, tuleks sari ära lõpetada. Aga ikkagi. Ikkagi. Njäu.

*- inglise keeles on väljend "to get the monkey off one's back", Murray puhul räägitakse aga hiiglaslikust gorillast, kes juba mitu aastat slämmivõidu puudumise tõttu tal turjal passib.

Väga rõõmsad häälitsused

Vahepeal on palju vett merre voolanud, aga tänane sündmus lihtsalt nõuab postitust.

Andy sai Wimbledonis finaali!!!!!

Ja vastaseks tuleb Roger, kes on just see õige mees, sest teda suudab Andy heal päeval hästi närvi ajada. Igal juhul whatever happens, üks neist võidab. (Ja kui see ka Roger on, siis talle sobivad kuldsed karikad nagunii väga hästi.)

Anett paraku finaali ei saanud, aga teist slämmi järjest noorteturniiri 4 parema hulgas olla on ju ka hiiglama uhke.