Unimüts kurises mõnust, kui Aksel ta pähe tõmbas. Juuksed Aksli meelekohtadel ja laubal kõditasid tema serva ja kiilas pealagi läikis nii ilusasti.
Unimüts armastas Akslit, sest Aksel oli teda alati hästi kohelnud. Ta ei sikutanud Unimütsi kunagi ega loopinud teda niisama mööda tuba ringi. Unimüts sai alati korra nädalas pesemas käia- imeliselt hea oli hiljem mere või sidruni järgi lõhnata. Lisaks oli Aksli juures hea veel see, et ta polnud mingi higistavate juustega vastikusvõdinaid tekitav onkel, vaid soliidne härrasmees, kelle juuksed alati puhtad olid. Üle kõige meeldis Unimütsile, et teda kunagi koos Aksli pidžaamaga päeva ajaks padja alla ei surutud, vaid alati lihtsalt teki alla pandi ja ülemine ots veel teki alt väljagi jäeti.
Täna oli jälle õhtu ja Unimüts oma tavalises kohas Aksli peas, tagumine osa padjale toetumas. Üle mehe kulmude kiigates nägi Unimüts, et Aksel luges mingit raamatut kuulsate laevahukkude kohta, parasjagu oli käsil peatükk Andrea Doria kohta. Ühtäkki langes raamat Aksli rinnale ja käed lasid sellest lahti.
"Küll on kahju, et mul käsi pole, nüüd peab Aksel jälle tulega magama," mõtles Unimüts.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar