Õnneseen

Õnneseen oli ärgates heas tujus, sest oli suurt s**ahunnikut unes näinud.
"Teadagi, mida see tähendab," mõtles ta, mõnus muhelus näol.Nüüd oli vaja vaid õnnelikud püksid jalga tõmmata, õnnelikud hambad ära pesta ja õnneliku lotopiletiga kohtuma minna.

Juba paarikümne minuti pärast oli Õnneseen majast väljas ja kõndis vaikselt ümisedes mööda maanteeäärset kõnniteed. Pea pilvedes, ei märganud ta teele visatud banaanikoort. Õnneks astus tema sellest täpselt üle. Nii hästi ei läinud aga tema taga kõndinud onklil. Kui Õnneseen ägisemist kuuldes selja taha vaatas, oli onu juba tagumiku maha pannud. Veendunud, et härraga kõik korras on, jätkas Õnneseen oma teed.

Peagi ülekäiguraja ees seistes ei mallanud ta auto möödasõitmist oodata, vaid otsustas enne seda üle tee lipsata. Vedas Õnneseenel, paar sekundit hiljem oleks temast autorataste roog saanud. Nüüd aga sai ta hoopis korraliku adrenaliinisüsti, et veel kiiremini poe poole tõtata.

Pood oli väike- mõned riiulid ja üks kassa. Kassa juures lauakesel oli ka Õnneseene ihaldatud lotoalus. Ta kaalus kolme pileti ostmist, aga mõtles ringi, sest jõudis järeldusele, et pole mõtet proovida oma võitmise tõenäosust suurendada kui see niigi sajaprotsendiline on. Niisiis küsiski ta ühe pileti ja ühe pudeli head vahujooki- tähistamiseks.

Pudel kotis ja pilet käes ning taskust senti otsides seadis Õnneseen sammud ukse poole. Ta ei pannud tähelegi, et uksel vastu tulnud mees midagi hõlma all hoidis. Õnneseen läks omaette joodeldades välja ja tundis juba ette rõõmu paljudest nullidest, mida kohe nägema pidi. Ta asus piletit kraapima.