Juba ärgates tundis Toriseja, et temaga on midagi valesti. Ta püüdis uuesti magama jääda aga asjatult, iga mööduva minutiga tekkis aina suurem tahtmine üles tõusta, toast välja minna ja kogu maailmale armastuslaulu laulda. Tark mees nagu Toriseja oli, sai ta varsti endaga juhtunust aru- keegi oli tema identiteedi röövinud ja, mine tea, võib-olla liputas röövija ise nüüd sellega mööda ilma ringi. Selline mõte tekitas Torisejas õudu, aga veel hirmsam oli mõelda endast kui mingist õnnelikust hipilaadsest. "Tuleb tegutseda, ja ruttu," mõtles ta end püsti ajades.
Toriseja pani riidesse, suutmata sealjuures loobuda lauluviisi ümisemisest. See, et põrand külm oli ja akna vahelt tuult läbi puhus, pani teda vaid muigama ja elu iroonia peale mõtlema. Südames tundis ta aga end liimist lahti olevat.
Saapaid jalga sikutades meenus Torisejale, kuidas paelte sidumine teda varem mõnusalt torssi oli ajanud, sest kükitamine polnud punnkõhuga härrale just meeldivaim ettevõtmine. Nostalgia jooksis sajajalgsena üle Toriseja selja ja ta otsustas, maksku mis maksab, vana enda tagasi saada.
Taevas liugles üüratuid lume-ja lörtsiräitsakaid, mida Toriseja hetkeks naeratades imetlema jäi, kuid sundis end siis rohkem pahuraks ja hakkas kõndima. Olles paar sammu astunud, nägi ta lähedalasuva kivimaja küljes suurt plakatit. Sellel oli tema pilt ja suurte tähtedega kiri "Toriseja identiteet". Toriseja jooksis suurest rõõmust vastu maja seina ja avas ehmunult silmad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar