It's all about the little things 15-11

15. Adam Malyszi nina

Siinses majapidamises on lause "Kõigepealt tuleb nina, siis tulevad vuntsid ja alles siis tuleb mees" algselt seotud just selle ninaga.



14. Rafa Nadali tagumik

Polegi palju lisada. See on üks kuulsamaid tagumente nimelt. YouTube'is on sellele pühendatud mitmeid videoid ja lihtsa guugeldamise abil on seda võimalik ka ilma püksikatteta näha. Minule meeldib kõige enam, kuidas Rafa ise oma tagumistest põskedest(Kalev Kruus on geniaalne) räägib- tema surematut tsitaati vaata siit. Lisaks on allolev pilt tema mängude ajal väga tavaline.



13. Gregor Schlierenzaueri juuksed

Noormees huvitub moest ja fotograafiast, kuid on ilmselgelt ka omaenese juuste nautija. Kui tema meeskonnakaaslase Morgensterni käest küsiti, mida ta Schlieri juures enim kadestab, vastas viimane et juukseid. Heh. Heitkem siis pilk peale. Siin näiteks üks video. Olgu pilt vastukaaluks ärasätitud juustest. Wonder what his bathroom shelves look like.



12. Emil Hegle Svendseni hambad

Ilmselt üks suurimaid hambaeksponaatoreid praeguses meeste laskesuusatamises. Kuivõrd EHS on minu isiklik lemmik, ei pidanud ta üldse palju proovima, et siia tabelisse saada.



11. Johan Remen Evenseni nina

Tunnistan tõde, et see nina, mida ma kirjanurga mõlemas ninapostituses esile tõstsin, kuulub temale. Olümpial sai meeskonnaga pronksi, aga nina eest ma teeks ise talle kartulipudrust kuldse (tervitused Anule) medali.

It's all about the little things 20-16

Ei oska kuidagi pealkirjastada seda tabelit. Öelgem, et tegemist on meeldejäävate (peamiselt) detailidega.Hoiatan juba ette ära, et mõned alad domineerivad. Hakakem siis pihta.

20. Andres Operi hääl

Ei ütle midagi halba ega head, lihtsalt mäletan esimest korda, kui seda kuulsin. Üllatav oli. Hollandikeelset näidet saab kuulata siit.

19. Kati Wilhelmi juuksed

Esimene inimene naiste laskesuusatamises, keda ammustel aegadel teadma hakkasin. Peamiselt sellepärast, et punapea paistis alati mütsi alt välja. Pilt siit.



18. Johnny Weiri kostüümid

Noormees õpib muuhulgas disaini ja kavandab oma kostüümid ise. Reeglina jagunevad inimesed tema (kostüümide) armastajateks ja vihkajateks. Esimestele meeldib tema eristumine, teised leiavad, et üks mees ei peaks selline olema. Mulle Johnny ja tema kostüümid meeldivad. Siin on pilt tema selleaastasest olümpiaülikonnast.



17. Kaia Kanepi pildid ajakirjanduses

Misasi see ometi on, et temast artiklite juurde alati mingid halval hetkel tehtud fotod pannakse. Kellelgi on miski vandenõu? Ja enne kui keegi selle peale tuleb, ma ei usu, et kõik pildid on nii halvad, et neist ongi parim tegelikult valitud ja lehte pandud. Mina jätan kõik pildid panemata.

16. Carolina Klüfti näoilmed

Nagu üks armastatud spordikommentaator alati märgib, on Klüft just oma emotsionaalse esinemisega endale palju fänne leidnud (siinkirjutaja nende hulgas). Siin paar vahvat näidet.

Häbelik

Häbelik on nii häbelik, et vaevalt nõustus oma nime mainimisega. Muud juttu seega ilmselgelt ei saa.

Toriseja

Juba ärgates tundis Toriseja, et temaga on midagi valesti. Ta püüdis uuesti magama jääda aga asjatult, iga mööduva minutiga tekkis aina suurem tahtmine üles tõusta, toast välja minna ja kogu maailmale armastuslaulu laulda. Tark mees nagu Toriseja oli, sai ta varsti endaga juhtunust aru- keegi oli tema identiteedi röövinud ja, mine tea, võib-olla liputas röövija ise nüüd sellega mööda ilma ringi. Selline mõte tekitas Torisejas õudu, aga veel hirmsam oli mõelda endast kui mingist õnnelikust hipilaadsest. "Tuleb tegutseda, ja ruttu," mõtles ta end püsti ajades.

Toriseja pani riidesse, suutmata sealjuures loobuda lauluviisi ümisemisest. See, et põrand külm oli ja akna vahelt tuult läbi puhus, pani teda vaid muigama ja elu iroonia peale mõtlema. Südames tundis ta aga end liimist lahti olevat.

Saapaid jalga sikutades meenus Torisejale, kuidas paelte sidumine teda varem mõnusalt torssi oli ajanud, sest kükitamine polnud punnkõhuga härrale just meeldivaim ettevõtmine. Nostalgia jooksis sajajalgsena üle Toriseja selja ja ta otsustas, maksku mis maksab, vana enda tagasi saada.

Taevas liugles üüratuid lume-ja lörtsiräitsakaid, mida Toriseja hetkeks naeratades imetlema jäi, kuid sundis end siis rohkem pahuraks ja hakkas kõndima. Olles paar sammu astunud, nägi ta lähedalasuva kivimaja küljes suurt plakatit. Sellel oli tema pilt ja suurte tähtedega kiri "Toriseja identiteet". Toriseja jooksis suurest rõõmust vastu maja seina ja avas ehmunult silmad.

Õnneseen

Õnneseen oli ärgates heas tujus, sest oli suurt s**ahunnikut unes näinud.
"Teadagi, mida see tähendab," mõtles ta, mõnus muhelus näol.Nüüd oli vaja vaid õnnelikud püksid jalga tõmmata, õnnelikud hambad ära pesta ja õnneliku lotopiletiga kohtuma minna.

Juba paarikümne minuti pärast oli Õnneseen majast väljas ja kõndis vaikselt ümisedes mööda maanteeäärset kõnniteed. Pea pilvedes, ei märganud ta teele visatud banaanikoort. Õnneks astus tema sellest täpselt üle. Nii hästi ei läinud aga tema taga kõndinud onklil. Kui Õnneseen ägisemist kuuldes selja taha vaatas, oli onu juba tagumiku maha pannud. Veendunud, et härraga kõik korras on, jätkas Õnneseen oma teed.

Peagi ülekäiguraja ees seistes ei mallanud ta auto möödasõitmist oodata, vaid otsustas enne seda üle tee lipsata. Vedas Õnneseenel, paar sekundit hiljem oleks temast autorataste roog saanud. Nüüd aga sai ta hoopis korraliku adrenaliinisüsti, et veel kiiremini poe poole tõtata.

Pood oli väike- mõned riiulid ja üks kassa. Kassa juures lauakesel oli ka Õnneseene ihaldatud lotoalus. Ta kaalus kolme pileti ostmist, aga mõtles ringi, sest jõudis järeldusele, et pole mõtet proovida oma võitmise tõenäosust suurendada kui see niigi sajaprotsendiline on. Niisiis küsiski ta ühe pileti ja ühe pudeli head vahujooki- tähistamiseks.

Pudel kotis ja pilet käes ning taskust senti otsides seadis Õnneseen sammud ukse poole. Ta ei pannud tähelegi, et uksel vastu tulnud mees midagi hõlma all hoidis. Õnneseen läks omaette joodeldades välja ja tundis juba ette rõõmu paljudest nullidest, mida kohe nägema pidi. Ta asus piletit kraapima.

Aevastaja

Aevastaja ärkas juba mitmendat hommikut peavaluga. Ta teadis miks- sest juba kolm päeva polnud ta aevastanud. Nina oli kinni nagu siis, kui nohu on, ja silmaservad tundusid veidi valusad.

Mehike ei suutnud end veel püsti ajada, lamas hoopis voodis ja vahtis lakke. Tema silme eest jooksis läbi viimaste päevade ebaõnn: kohv oli pluusi peale läinud, jalad vihma käes läbimärjaks saanud, telefon taskust WC-potti kukkunud ja klaaskommid pakki avades mööda tuba laiali lennanud. Lisaks kõigele oli ilus Kertu kontorist teda nina nokkimas näinud.

Aevastaja polnud ju ometi mingi regulaarne kaevur-Mati, tol hetkel üritas ta lihtsalt selgusele jõuda, kas ehk midagi tema ninas aevastamist takistab. Vastus jäi aga saamata (sest ninas urgitseda ta suurt veel ei jõudnudki) ja lootus Kertuga kohvile minna kadus takkaotsa. Et ikka kirss ka tordil oleks.

Ohkega ajas Aevastaja ennast viimaks voodis istukile ja pani jalad põrandale. Püsti tõustes jäi tal märkamata juhe, mille eile sülearvuti toitmiseks üle põranda vedanud oli. Kas ta kukkus? Tema õnne arvestades? Muidugi kukkus.

Aevastaja ninast lendas kõlksuga põrandale ilus helesinine klaaskomm.

Ninatark

Ninatark ei elanud metsa keskel üksikus majas nagu tarkadel tihtipeale kombeks, tema elupaigaks oli luksuskorter suurlinnas. Erinevalt mõnedest teistest eelistas ta katusekorterile madalat esimest korrust, sest see tegi tema töö õige lihtsaks- päevi veetis ta aknast välja vaadates ja ninu jälgides.

Tema enda välja antud "Inimninade välimääraja" oli küll üsna põhjalik saanud, kuid siiski uskus Ninatark, et kõik ninatüübid polnud sellesse raamatusse veel kirja saanud. Niisiis vaataski ta hoolikalt tema akna eest mööduvaid inimesi, lootes kirjeldada uusi ninatüüpe ning tahtes endagi unistusi ühel päeval täitumas näha.

Täna oli vaatluseks suhteliselt hea päev, sest inimesi liikus palju. Ninatark pidas selle põhjuseks veebruari lõpu kohta üsna kevadist ilma ja päikest, mis end eriti soojast küljest näitas. Muidugi olid ka lähedal asuvas kaubamajas mingid sooduspäevad alanud.

Inimeste rohkusest hoolimata ei õnnestunud Ninatargal ühtegi uut tüüpi tuvastada, oli küll üks vanaproua, kelle nina algul üsna eriline tundus, kuid hiljem siiski 127. tüübiks osutus.

Õues hämardus- see oli märk Ninatarga tööpäeva lõppemisest. Ta otsustas enne "Südameasja" algust duši alt läbi hüpata. Vannituba, kuhu mees nüüd läks, oli heleroheline ja üsna ruumikas. Ninatark astus peegli ette, võttis näo keskel asuvat tühimikku katva maski eest ja astus dušikabiini.