Ninatark ei elanud metsa keskel üksikus majas nagu tarkadel tihtipeale kombeks, tema elupaigaks oli luksuskorter suurlinnas. Erinevalt mõnedest teistest eelistas ta katusekorterile madalat esimest korrust, sest see tegi tema töö õige lihtsaks- päevi veetis ta aknast välja vaadates ja ninu jälgides.
Tema enda välja antud "Inimninade välimääraja" oli küll üsna põhjalik saanud, kuid siiski uskus Ninatark, et kõik ninatüübid polnud sellesse raamatusse veel kirja saanud. Niisiis vaataski ta hoolikalt tema akna eest mööduvaid inimesi, lootes kirjeldada uusi ninatüüpe ning tahtes endagi unistusi ühel päeval täitumas näha.
Täna oli vaatluseks suhteliselt hea päev, sest inimesi liikus palju. Ninatark pidas selle põhjuseks veebruari lõpu kohta üsna kevadist ilma ja päikest, mis end eriti soojast küljest näitas. Muidugi olid ka lähedal asuvas kaubamajas mingid sooduspäevad alanud.
Inimeste rohkusest hoolimata ei õnnestunud Ninatargal ühtegi uut tüüpi tuvastada, oli küll üks vanaproua, kelle nina algul üsna eriline tundus, kuid hiljem siiski 127. tüübiks osutus.
Õues hämardus- see oli märk Ninatarga tööpäeva lõppemisest. Ta otsustas enne "Südameasja" algust duši alt läbi hüpata. Vannituba, kuhu mees nüüd läks, oli heleroheline ja üsna ruumikas. Ninatark astus peegli ette, võttis näo keskel asuvat tühimikku katva maski eest ja astus dušikabiini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar