Aevastaja

Aevastaja ärkas juba mitmendat hommikut peavaluga. Ta teadis miks- sest juba kolm päeva polnud ta aevastanud. Nina oli kinni nagu siis, kui nohu on, ja silmaservad tundusid veidi valusad.

Mehike ei suutnud end veel püsti ajada, lamas hoopis voodis ja vahtis lakke. Tema silme eest jooksis läbi viimaste päevade ebaõnn: kohv oli pluusi peale läinud, jalad vihma käes läbimärjaks saanud, telefon taskust WC-potti kukkunud ja klaaskommid pakki avades mööda tuba laiali lennanud. Lisaks kõigele oli ilus Kertu kontorist teda nina nokkimas näinud.

Aevastaja polnud ju ometi mingi regulaarne kaevur-Mati, tol hetkel üritas ta lihtsalt selgusele jõuda, kas ehk midagi tema ninas aevastamist takistab. Vastus jäi aga saamata (sest ninas urgitseda ta suurt veel ei jõudnudki) ja lootus Kertuga kohvile minna kadus takkaotsa. Et ikka kirss ka tordil oleks.

Ohkega ajas Aevastaja ennast viimaks voodis istukile ja pani jalad põrandale. Püsti tõustes jäi tal märkamata juhe, mille eile sülearvuti toitmiseks üle põranda vedanud oli. Kas ta kukkus? Tema õnne arvestades? Muidugi kukkus.

Aevastaja ninast lendas kõlksuga põrandale ilus helesinine klaaskomm.