Õnneseen

Õnneseen oli ärgates heas tujus, sest oli suurt s**ahunnikut unes näinud.
"Teadagi, mida see tähendab," mõtles ta, mõnus muhelus näol.Nüüd oli vaja vaid õnnelikud püksid jalga tõmmata, õnnelikud hambad ära pesta ja õnneliku lotopiletiga kohtuma minna.

Juba paarikümne minuti pärast oli Õnneseen majast väljas ja kõndis vaikselt ümisedes mööda maanteeäärset kõnniteed. Pea pilvedes, ei märganud ta teele visatud banaanikoort. Õnneks astus tema sellest täpselt üle. Nii hästi ei läinud aga tema taga kõndinud onklil. Kui Õnneseen ägisemist kuuldes selja taha vaatas, oli onu juba tagumiku maha pannud. Veendunud, et härraga kõik korras on, jätkas Õnneseen oma teed.

Peagi ülekäiguraja ees seistes ei mallanud ta auto möödasõitmist oodata, vaid otsustas enne seda üle tee lipsata. Vedas Õnneseenel, paar sekundit hiljem oleks temast autorataste roog saanud. Nüüd aga sai ta hoopis korraliku adrenaliinisüsti, et veel kiiremini poe poole tõtata.

Pood oli väike- mõned riiulid ja üks kassa. Kassa juures lauakesel oli ka Õnneseene ihaldatud lotoalus. Ta kaalus kolme pileti ostmist, aga mõtles ringi, sest jõudis järeldusele, et pole mõtet proovida oma võitmise tõenäosust suurendada kui see niigi sajaprotsendiline on. Niisiis küsiski ta ühe pileti ja ühe pudeli head vahujooki- tähistamiseks.

Pudel kotis ja pilet käes ning taskust senti otsides seadis Õnneseen sammud ukse poole. Ta ei pannud tähelegi, et uksel vastu tulnud mees midagi hõlma all hoidis. Õnneseen läks omaette joodeldades välja ja tundis juba ette rõõmu paljudest nullidest, mida kohe nägema pidi. Ta asus piletit kraapima.

Aevastaja

Aevastaja ärkas juba mitmendat hommikut peavaluga. Ta teadis miks- sest juba kolm päeva polnud ta aevastanud. Nina oli kinni nagu siis, kui nohu on, ja silmaservad tundusid veidi valusad.

Mehike ei suutnud end veel püsti ajada, lamas hoopis voodis ja vahtis lakke. Tema silme eest jooksis läbi viimaste päevade ebaõnn: kohv oli pluusi peale läinud, jalad vihma käes läbimärjaks saanud, telefon taskust WC-potti kukkunud ja klaaskommid pakki avades mööda tuba laiali lennanud. Lisaks kõigele oli ilus Kertu kontorist teda nina nokkimas näinud.

Aevastaja polnud ju ometi mingi regulaarne kaevur-Mati, tol hetkel üritas ta lihtsalt selgusele jõuda, kas ehk midagi tema ninas aevastamist takistab. Vastus jäi aga saamata (sest ninas urgitseda ta suurt veel ei jõudnudki) ja lootus Kertuga kohvile minna kadus takkaotsa. Et ikka kirss ka tordil oleks.

Ohkega ajas Aevastaja ennast viimaks voodis istukile ja pani jalad põrandale. Püsti tõustes jäi tal märkamata juhe, mille eile sülearvuti toitmiseks üle põranda vedanud oli. Kas ta kukkus? Tema õnne arvestades? Muidugi kukkus.

Aevastaja ninast lendas kõlksuga põrandale ilus helesinine klaaskomm.

Ninatark

Ninatark ei elanud metsa keskel üksikus majas nagu tarkadel tihtipeale kombeks, tema elupaigaks oli luksuskorter suurlinnas. Erinevalt mõnedest teistest eelistas ta katusekorterile madalat esimest korrust, sest see tegi tema töö õige lihtsaks- päevi veetis ta aknast välja vaadates ja ninu jälgides.

Tema enda välja antud "Inimninade välimääraja" oli küll üsna põhjalik saanud, kuid siiski uskus Ninatark, et kõik ninatüübid polnud sellesse raamatusse veel kirja saanud. Niisiis vaataski ta hoolikalt tema akna eest mööduvaid inimesi, lootes kirjeldada uusi ninatüüpe ning tahtes endagi unistusi ühel päeval täitumas näha.

Täna oli vaatluseks suhteliselt hea päev, sest inimesi liikus palju. Ninatark pidas selle põhjuseks veebruari lõpu kohta üsna kevadist ilma ja päikest, mis end eriti soojast küljest näitas. Muidugi olid ka lähedal asuvas kaubamajas mingid sooduspäevad alanud.

Inimeste rohkusest hoolimata ei õnnestunud Ninatargal ühtegi uut tüüpi tuvastada, oli küll üks vanaproua, kelle nina algul üsna eriline tundus, kuid hiljem siiski 127. tüübiks osutus.

Õues hämardus- see oli märk Ninatarga tööpäeva lõppemisest. Ta otsustas enne "Südameasja" algust duši alt läbi hüpata. Vannituba, kuhu mees nüüd läks, oli heleroheline ja üsna ruumikas. Ninatark astus peegli ette, võttis näo keskel asuvat tühimikku katva maski eest ja astus dušikabiini.

Unimüts

Unimüts kurises mõnust, kui Aksel ta pähe tõmbas. Juuksed Aksli meelekohtadel ja laubal kõditasid tema serva ja kiilas pealagi läikis nii ilusasti.

Unimüts armastas Akslit, sest Aksel oli teda alati hästi kohelnud. Ta ei sikutanud Unimütsi kunagi ega loopinud teda niisama mööda tuba ringi. Unimüts sai alati korra nädalas pesemas käia- imeliselt hea oli hiljem mere või sidruni järgi lõhnata. Lisaks oli Aksli juures hea veel see, et ta polnud mingi higistavate juustega vastikusvõdinaid tekitav onkel, vaid soliidne härrasmees, kelle juuksed alati puhtad olid. Üle kõige meeldis Unimütsile, et teda kunagi koos Aksli pidžaamaga päeva ajaks padja alla ei surutud, vaid alati lihtsalt teki alla pandi ja ülemine ots veel teki alt väljagi jäeti.

Täna oli jälle õhtu ja Unimüts oma tavalises kohas Aksli peas, tagumine osa padjale toetumas. Üle mehe kulmude kiigates nägi Unimüts, et Aksel luges mingit raamatut kuulsate laevahukkude kohta, parasjagu oli käsil peatükk Andrea Doria kohta. Ühtäkki langes raamat Aksli rinnale ja käed lasid sellest lahti.

"Küll on kahju, et mul käsi pole, nüüd peab Aksel jälle tulega magama," mõtles Unimüts.

Doktor

Hommikul ärgates keerlesid doktori silme ees endiselt unes nähtud biheeliksid. Seoses sellega lõi ta vannitoa ust avades oma nina ära. Kirudes astus ta pimedasse ruumi sisse.

Vannituba oli pime ja seebilõhnaline. Doktor ei riskinud tagasi uksest välja tuld süütama minna, otsis käsikaudu kraanikausilt hambaharja ning -pasta, toetas tagumiku pesumasinale ja hakkas hambaid pesema.

Mõtted läksid justkui iseenesest tudengineiule, kes eilses loengus kolmanda pingirea parempoolseimal toolil istunud oli- unised pilvise taeva karva silmad ja alailma juukseid enda ümber keerutav sõrm... Doktor mõnules hetke selle kujutluse käes, kuid ajas end kohe rohkem sirgu ja kohendas hommikumantli vööd, justkui püüdes nii mõtetele teist suunda anda.

Suund oli hügieeniline- ta astus kraanikausi juurde, pani vee jooksma ja loputas suud, tüdruk loengust siiski endiselt silme ees naeratamas. Doktor mõtles uuele jakile, mis teises toas riidepuul selgapanemist ootas. Eile peale tööd poodi minnes ei tahtnud ta endale tunnistada, et teeb seda kolmanda rea neiu pärast, õieti ei tunnistanud ta seda praegugi. Ometi tundis ta rõõmu mõttest uues jakis auditooriumi ette astuda ja sellest end enesekindlamana tundes ehk pilvesilmale atraktiivne olla.

Enam polnud aega raisata. Ta pani tule põlema ja hakkas huuli värvima.